03.09.14

Kas hasardi tekitamine mängustamisturunduses on eetiline?

Viimasel ajal trendina turundusse ja juhtimisse murdnud mängustamise ehk Gamificationi idee on paljudes inimestes tekitanud õigustatud küsimuse: kas kaupade ja teenuste müümine psühholoogiliselt veelgi kavalamalt, läbi mittemänguliste tegevuste mänguliseks muutmise, võib tekitada liigset hasarti ja olla koguni ebaeetiline?

Ärileht palus sel teemal kommentaari kolmelt juhtimis- ja turunduskonsultandilt.

Indrek Maripuu, loovuskonsultant:

Esmalt tuleb meelde, et mängime on aidanud mind koolitustel, kus püüame lipsustatud meestega genereerida ideid või murda mõttemudeleid. Mingil hetkel teatab ikka keegi, et meil siin on vaja teha tõsist tööd, aga siis kümme minutit hiljem, kui esialgne vastumeelsus saab läbi mängu minetatud, vaatad, kui piltlikult öeldes, et meestel lipsud kukla taga ja keel suust väljas.

Ma arvan, et psühholoogiliselt on mängud ja nende kasutamine ka turunduses kindlasti hea viis, kuidas inimestes vastumeelsust ja nende ratsionaalset mõistuse häält vaigistada, seega pole see iseenesest ei hea ega halb. Kui aga sedasama mängustamist kasutatakse nn purundamiseks ehk puru- silmaajamise-turundamiseks, siis on see minu arvates üheselt halb. 

Eetiline piir igasuguse turunduse puhul peaks nimema sealt, kus inimene suunatakse teadlikke valikuid tehes kellegi huvides tegutsema, või siis püüatakse talle mingi konks salaja sisse sööta. Mõlemal juhul saab läbi mängu eesmärgini jõuda tõhusamalt, kuid just eesmärk ise on see, mis asja eetiliselt küsitavaks võib muuta. 

Marko Rillo, juhtimiskonsultant: 
Rääkides eetikast, siis ilmselt on vastus: nii ja naa. Kui lähtuda Ameerika mängude disaineri Jane Mcgonigali peetud tuntud kõnest, siis peaksime kõik püüdlema selle poole, et asju mängides teha. Mcgonigali sõnul on inimesed, kes mängivad, rohkem motiveeritud ja ülesandele või eesmärkidele pühendunumad kui need, kes niisama tiksuvad. 

Mängimine on loomuomane meile kõigile. Näiteks kassid arenevadki ainult läbi mängu, inimene õpib samamoodi läbi mängimise midagi endale juurde saama. Hiljem hakkab ta mängima selleks, et ennast teistega võrrelda.

Ma usun, et mängustamist juba kasutatakse ka praegu mitmel pool, kuid me lihtsalt ei teadvusta seda niimoodi. Heaks näiteks on nn kiirust mõõtvad LCD tablood maanteedel, mis annavad autojuhtidele tagasisidet, kui kiiresti nad sõidavad. Tagasiside on üks mängustamise elemente.
Seega: selles, kuidas mängimine meid käivitab, pole midagi ebaeetilist. 

Üks koht, mida inimesed võivad ebaeetiliseks pidad ja siit ka turunduse mängustamisse paralleele tõmmata, on nn sotsiaalmeedias levivad postitused ja mängudesse kutsumised. Kuid nende asjadega on lihtne: inimesed filtreerivad neile mittesobivad postitajad välja ja blokeerivad nad. Aja jooksul peaksid sarnased mängud ise välja surema.

Kui aga rääkida hasardi tekitamise eetilisusest, siis sõltub kõik ikkagi sellest, kas panustatav energia on positiivne või mitte. Kui kirjanik või helilooja unustab ümbritseva, ei söö ega joo, ja satub hasarti oma loometöö kallal, siis hakkame tema loodud toest pidama suureks meistriteoseks. Kui aga inimene satub hasarti mängides kasiinos, kaotab raha ning teeb kurvaks oma lähedased, siis on see pigem näide halvast hasardist. Eks mängude ja hasardiga on samamoodi nagu iga asjaga: kirvest võib kasutada puude lõhkumiseks, aga sellega võib ka inimesi maha lüüa. Ükski tööriist ei saa seega olla ise ebaeetiline.

Anu-Mall Naarits, turunduskonsultant: 
Mind muudab igasugune hasardi tekitamine ettevaatlikuks. Olen näinud, kuidas kasiinosõltuvuse hasart muudab inimest. Samas saan aru, et sama hasart võib teises olukukorras tulla hoopis kasuks.

Teine aspekt, mis mul seoses mängustamise eetikaga seostub, puudutab turunduse efektiivsust: me kõik teame, et täna kulutatakse ettevõtetes palju raha turundamiseks ning suur osa sellest suhteliselt ebaefektiivselt. Luuakse reklaame, mida kümnete tuhandete eurode eest meedias korratakse, et katvust ja mõju saavutada. Sageli lendab see raha ikkagi tühja ning kinni maksavad selle tarbijad. Mängustamise idee seisneb aga selles, et luues lõbusamaid, haaravamaid, mõtestatumaid tegevusi, mis aitavad sõnumit edasi kanda palju lihtsamalt, õnnestuks ettevõtetel kokku hoida päris hulk raha senise turunduse arvelt.

Kui see targema turunduse tõttu kokkuhoitud raha aitaks tooteid-teenuseid muuta veidigi soodsamateks ning osa säästetud turundusrahast rändaks sotsiaalsetesse projektidesse, oleks gamification ehk mängustamisturundus pigem põhjendatud.

Allikas: Ärileht

Infopesa: 
Kommenteeri meie Facebooki lehel